Robert Burns

 

 
JOHN ODRATERA
Robert Burns
1759-1796
Tõlkinud Ralf Parve

Ballaad
1782

Kord tõotanud kolm kuningat,
      kolm kõrget, auväärt meest:
John Odrateral jäädavalt
      hing tuleb võtta seest.

Nad adrad tõid ja maasse lõid,
      et pahupidi nurm,
ja uskusid, et võtnud on
      John Odratera surm.

Kui aga sooje sadusid
      õrn kevad jälle tõi,
John Odratera lokkama
      veel vägevamalt lõi.

Ta kosumiseks eriti
      hell suvi oli hea,
sest võidukana nagu piik
      tal püsti kerkis pea.

Siis saabus karske sügiskuu,
      ning tema aeg sai täis -
tal raskelt longu vajus pea,
      trots taganevat näis.

Ta närbus ikka veel ja veel,
      ta juba määndus maas;
ja siis just vaenulisest jõust
      see saatan virgus taas.

Mõõk raius maha vahedalt
      ta otse jala pealt,
kui roimar kinni seoti ta
      ja veeti ära sealt.

Siis paisati ta siruli
      ja algas äge peks;
siis hoiti tõmbetuule käes,
      et ohver lõdiseks.

Siis ääretasa täideti
      suur hauasünge kaev,
et oleks selles ujuda
      ja uppuda tal vaev.

Siis lisaks tuli vedelda
      tal lausa põrandal,
ning siia-sinna tallata
      ta oli jalge all.

Seejärel nilpasid ta luid
      julm leek ja kibe ving,
ning kahe kivi vahel tal
      seest võeti lõpuks hing.

Nüüd mehed maitsesid ta verd,
      ja mida enam jõid,
neil seda enam lõkkele
      kõik meeled rõõmsalt lõid

John Odratera, vägimees,
      sa otsekohe need,
kes kordki rüüpavad su verd,
      kõik uljaspeadeks teed!

Sa mured mõtteist peletad
      ja rõõmsam on maailm,
su mõjul laulab lese rind,
      kel pisarates silm.

John Odratera terviseks
      nüüd haarakem pokaal!
Ja olgu ikka uljaspäid
      me vanal Šotimaal!



Rahutu hing Burns
Hannas Varblane, luuletaja

Robert Burns sündis 25. jaanuaril 1759 vaeses šoti taluperes Ayri lähedal Alloways. Kohti vahetades talupojatses enam iseõppinu kui haridust saanud luuletaja peaaegu kogu oma lühikese elu Šotimaa lõunaosa erinevais paigus.

Pole mõtet uskuda legende, nagu oleks künnitöö või talupidamine Burnsile õudselt meeldinud. Mitte sinnapoolegi! Ta oli rahutu hing, kõva kärakamees ja seelikukütt, ent eelkõige haises ta andekusest.

Jumalale tänu, et kavatsetud plehkupanemine Šotimaalt Jamaikale luhta läks. Reisiraha hankimiseks üllitas Burns Kilmanrockis 1786. aastal luulekogu. Selle edu tiivustas teda Edinburgh’i tõttama ja seal kõrgseltskonnas laineid lüües uut, täiendatud kogu avaldama. Hiilgav läbilöök Shotimaa pealinnas, millele lisandusid Londoni, Dublini ja Belfasti väljaanded, tappis ta emigreerumistahte, ning selle asemel rändas ta 1787. aastal Šotimaal, kogudes rahvaluulet.

Burns oli eelkõige küll lüüriline luuletaja, kuid ka terav satiirik. Ent kui täpsem olla, siis ta oli ning on vist ikka veel šoti luules kõik. Kirjutas ta põhiliselt šoti ja inglise murrete segakeeles, puhtas inglise keeles väga vähe ning seegi toodang on teisejärgulise väärtusega.

Burns ei ületanud kordagi Šoti-Inglise rajajoont, ehkki rahvaluulekoguja ja aktsiisiametnikuna reisis kodumaal laialt. Kuigi ta oli šoti marurahvuslane ning on tänastegi šoti separatistide iidol, peab kogu ingliskeelne kirjandusilm teda omaks.

Meil on lootust, sest Burnsi näide murdekeelse luulegeeniuse läbilöögivõimest peaks meiegi äärenurklase südant soojendama. 37-aastasel Burnsil polnud aga lootust enam kui vaid surematusele.

POSTIMEES / 25.jaanuar 2000
Copyright © Postimees

 

Põltsamaa Viskiklubi © 1996-2017